Wednesday, November 16, 2011

Õppereis: Sangla - Porkuni - Mustvee


Minu õppereis

Esimesena käisime Tartumaal Puhja vallas AS Sangla turvas. Mille peamiseks tegevusaladeks on turvaste, turbabrigeti ja energia tootmine. Turvast tuuakse kohalikust turbarabast. Briget on kokkupressitud turvas. Briget on väga hea kütus, millega saab kodus ahjusid kütta.

Järgmisena külastasime Porkuni paemuuseumi. Mis asub Lääne-Virumaal Tamsalu vallas. Läbi torni viiekorruse on võimalik saada ülevaade Eesti rahvustkivist-paekivist. Seal oli näha paekivi tekkelugu, kivistisi, levikut ja kasutust. Torni tipus on vaateplatform. Kust on näha kogu kaunis ümbrus.

Mustvee piirivalvekordon oli viimane koht meie õppereisil. Nägime kuidas valvatakse meie piiri. Saime oma käega katsuda relvasid, kuulivesti, käeraudasid. Ja nägime Kordonit ka seestpoolt. Vaatasime binokliga ka Venemaad. Piirivalvuritel oli seal ka väga vahva koer. Kelle nimeks oli Kustav, keda kutsuti Kustiks. Sellega lõppes meie suur ja väsitav reis.

Ragnar Keijo Tammoja 5.a klass 

Sunday, October 23, 2011

    5.klasside õpilased osalesid KIKi poolt rahastatud projektis „Looduspäevad Antslas 2011/12“
Esmalt külastasime Sangla turbaraba. Sain ülevaate turba tekkest, turbaraba hooldusest ja turbarabas turba ettevalmistamisest tööstuse jaoks. Turvast kasutatakse briketi tegemise ja aianduses. 80% töödeldud turbast viiakse välismaale. 20% jääb siseturgu. Rabast tuleb turvas ettevõttlusesse rongiga. Turvas puhastatakse(kivid, oksad jms), siis turvas kuivatakse ja siis pressitakse turvas kokku ja valmib brikett. Teises majas brikett pakendadakse, töö toimub käsitsiti. Sanglas toodetakse briketti ja turba graanuleid ning toimub energia tootmine.
Teisena käisime Porkuni linnuses, millest on säilinud vaid vaatetorn. Torni viiel korrusel saime ülevaate Eesti rahvuskivist – paekivi. Saime ka paekivi maitsta, oli küll kivi maitsega. Sain teada peakivi levikust ja kasutamisest. Muuseumis oli väga suur paenäidiste kollektsioon. Vaateplatvormi juurde läks vanaaegne kivist trepp, seal sain ülevaate ümbruskonnast.
Väga huvitav külaskäik oli Mustvee piirivalve kordonisse. Meiega tegelest piirivalvur Margus. Tema juures töötas ka piirivalve koer Gustav - lühendatult Kusti. Mustvee piirivalve valab Peipsi järve Eesti poolset ala. Nägime, kus piirivalvurid elavad, pesemis- ja spordiruume. Meile tutvustati piirivalve kästuses olevaid relvi ja nägime radarist ka Peipsi järvel olevaid paate. Igaüks sai binoklist vaadata Peipsile. Piirivalve ülesanne on kaitsta Eesti piire. Peipsi järvele minnes peavad paadiomanikud enne merele minemist piirivalvele teatama.
Reis oli huvitav ja sain väga hea ülevaate Eesti turbast, paekivist ja Eesti piiri valvavatest inimetest.

Robert Juss Soe
5.a klass

Thursday, October 13, 2011

Aegna reis August 2011

Sellest suvest on mul palju toredaid mälestusi. Mõnest tahan ka kirjutada. Eriti tore oli reis Aegna saarele.
Reisiks pakkisin kotti juba päev enne reisi. Raskusi valmistas asjade kaasa võtmine, sest ei teadnud missugune ilm Aegna saarel on. Otsustasin ilusa ilma kasuks ja võtsin vähe asju. Reis algas bussi sõiduga. Juba bussis oli tore, sest sain kokku sõpradega. Esimesena külastasime Võhmas küünlavabrikut. Seal oli tugev hais, mis mõjus mulle halvasti. Tegin ruttu küünla valmis ja läksin õue. Küünal sai päris kena.
Edasi sõitsime Tallinna, seal külastasime loomaaeda. Meile tuli vastu Mati Kaal -loomaaia direktor. Meid jaotati kahte gruppi. Nägime palju erinevaid loomi. Giid rääkis loomade eluviisidest. Kõige enam meeldisid mulle ahvid. Nad eputasid ja nokkisid üksteistelt kirpe.
Õhtuks jõudsime sadamasse, kust viidi meid kiirkaatriga Aegna saarele. Sõit oli kiire ja tuul vuhises kõrvus. Aegnal tervitas meid kohalik elanik Jukku. Suundusime põhja ranna poole, kuhu seadsime üles telgid, et puhkama minna.
Uus päev algas matkamisega. Tegime tiiru ümber Aegna saare. Nägime rannakaitse patareisid, keskaegset kivilabürinti, sõime metsa all mustikaid ja vaatasime, kui kaugel asub väikesaar Kräsuli. Siis suundusime laagriplatsile, kus otsustasime liivaranda ujuma minna. Vesi oli läbipaistev ja soolane. Merel oli näha suuri reisilaevu.
Pärast ujumist grillisime ja mängisime palli. Tore oli koos aega veeta. Varsti suundusime telki, kus ka peatselt magama jäime.
Järgmisel hommikul jätsime Aegna saarega hüvasti. Suundusime Tallinna botaanikaaega. See oli suur ja seal leidus palju erinevaid taimi. Mulle meeldisid kuldkalad, kes ujusid tiigikeses. Taimedest olid huvitavad kanntaim, mille otsas kasvasid õied, mis olid nagu kannud ja teine tore taim oli häbelik mimoos, see taim reageeris igale puudutusele ja pakkis lehed puudutuse peale kokku.
See reis meeldis mulle suvest kõige rohkem ja jääb kauaks meelde.

Rador Undrus 6.a klass

Reis Jõgevamaale 2011 sügis

Õppereis
    5.klasside õpilased osalesid KIKi poolt rahastatud projektis „Looduspäevad Antslas 2011/12“
Esmalt külastasime Sangla turbaraba. Sain ülevaate turba tekkest, turbaraba hooldusest ja turbarabas turba ettevalmistamisest tööstuse jaoks. Turvast kasutatakse briketi tegemise ja aianduses. 80% töödeldud turbast viiakse välismaale. 20% jääb siseturgu. Rabast tuleb turvas ettevõttlusesse rongiga. Turvas puhastatakse(kivid, oksad jms), siis turvas kuivatakse ja siis pressitakse turvas kokku ja valmib brikett. Teises majas brikett pakendadakse, töö toimub käsitsiti. Sanglas toodetakse briketti ja turba graanuleid ning toimub energia tootmine.
Teisena käisime Porkuni linnuses, millest on säilinud vaid vaatetorn. Torni viiel korrusel saime ülevaate Eesti rahvuskivist – paekivi. Saime ka paekivi maitsta, oli küll kivi maitsega. Sain teada peakivi levikust ja kasutamisest. Muuseumis oli väga suur paenäidiste kollektsioon. Vaateplatvormi juurde läks vanaaegne kivist trepp, seal sain ülevaate ümbruskonnast.
Väga huvitav külaskäik oli Mustvee piirivalve kordonisse. Meiega tegelest piirivalvur Margus. Tema juures töötas ka piirivalve koer Gustav - lühendatult Kusti. Mustvee piirivalve valab Peipsi järve Eesti poolset ala. Nägime, kus piirivalvurid elavad, pesemis- ja spordiruume. Meile tutvustati piirivalve kästuses olevaid relvi ja nägime radarist ka Peipsi järvel olevaid paate. Igaüks sai binoklist vaadata Peipsile. Piirivalve ülesanne on kaitsta Eesti piire. Peipsi järvele minnes peavad paadiomanikud enne merele minemist piirivalvele teatama.
Reis oli huvitav ja sain väga hea ülevaate Eesti turbast, paekivist ja Eesti piiri valvavatest inimetest.

Robert Juss Soe
5.a klass

Monday, April 11, 2011

Silveri kiri

Tere! Millised on teie osaskonna plaanid. Kas oleks mõeldav, et teeksime Kagu-Eesti kokkutuleku 2. juulil ja meie võtaksime organiseeerimise enda peale. Kas tallinna laulupidu ei sega teid?

Kevadet südamesse!

Silver

Tuesday, March 15, 2011

Jäljeretk Karula rahvuspargis. 8. märts 2011

Teisipäeval 8. märtsil käisime Karula Rahvuspargis jäljeretkel. Retke juhendajaks oli meie klassi Tõnise isa Mati Urbanik.
Esmalt läbisime umbes 5 kilomeetrise suusaraja. Kui olime umbes 300 meetrit läbinud, siis juba nägime mingi jälgi. Vaatasime mingi ehk ameerika naaritsa urgu ja tegevusjälgi. Mink ehk ameerika naarits on kiskjaliste seltsi kärplaste sugukonda kuuluv loomaliik.
Seejärel jätkasime oma teekonda üle Ähijärve. Tore oli mõelda, et meie all on tohutult suur veeväli ja mõne kohapeal on vee sügavuseks 6 meetrit. Järvejääl olid käinud metssiga, jänes ja rebane. Kui olime ületanud järve ja oma esimese kilomeetriga õnnelikult hakkama saanud, tegime väikese puhkepausi. Plaagi lõkkekohas võtsime istet ja kuulasime infot Ähijärve suuruse, sügavuse ja loomastiku ning taimestiku kohta. Plaagi lõkkekohas käivad inimesed suvel suvitamas ja lõket tegemas. Nüüd olid siia metssead teinud korraliku küntud põllu. Metsaalune nägi välja tõeline sea songermaa ju olid sead käinud männi alt toitu otsimas. Veel olid käinud siin jänesed, kitsed, põdrad ja rebased. Edasi viidi meid vaatama kohta, kus olid kitsed ja jänesed leppadelt koort söönud ja põdrad noortelt mändidelt latvu murdnud. Meile räägiti sellest, kuidas saab jälje suuruse järgi teada, kas metsas kõndis või jooksis loom, kas metsas oli suur või väike tegelane ja jälje sügavuse järgi saime teada, kuidas arvutada looma kaalu.
Õpetaja näitas puuoksal rippuvat naljakat habet, see oleks olnud nagu päkapiku jälg, kuid oli hoopis puhta õhu jälg, tegemist oli habesamblikuga.
Kuna 8. mätrs oli ka vastlapäev, siis räägiti meile ka vanarahva tarkustest. Mati Urbanik rääkis, et kui vastlapäeval puhub tuul idast või põhjast, tuleb külm kevad, kuid kui tuul puhub läänest või lõunast, tuleb soe kevad. Määrasine tuulesuuna ja meie õnneks puhus edelatuul, seega, kuna edel jääb lõuna ja lääne vahele, siis on loota, et kevad tuleb soe. Veel räägiti meile, et kui kuusk langetab okkaid, siis tuleb ära lugeda, mitu korda ta on seda juba talve jooksul teinud. Peale kolmandat okaste langetamist hakkab lumi sulama ja talv taanduma. Mati jutu järgi olevat pühapäevast (6,III) alanud kolmas okkasadu. Seega talv hakkab taanduma ja ilmastiku märkide järgi pidavat aprillist lumi ära sulama. Tähtsate ennustajaonude jutu järgi, pidavat kõik lumi ära sulama juba märtsis, aga Tõnise isa ütles, et looduse märkide järgi asi nii kiiresti ei toimu.
Edasi sõitsime Ala-Konnu lõkkeplatsile ja seal nägime kelgukoerte puhkepeatuse jälgi.
Järgmisena suundusime taas järvele. Järve kaldal oli kobras tööd teinud, seal nägime kopra näritud puud, kuid tema jalajälgi me ei näinud. Seega võis arvata, et kobras oli seal käinud enne tuisku.
Ka meie jätkasime oma teekonda sööma minekuks. Puhkekeskuses oli meid ootamas veel lapsevanemaid. Tore oli, et meile pakuti hernesuppi ja teed ning vastlakukleid.
Kui kõhud said täis, oli meil võimalus osaleda RMK poolt korraldatud õppetunnis, kus õppisime loomanahku, ekskremente ja vaatasime õppefilmi metssigadest ja karudest.
Loomanahkasid oli huvitav vaadata, nende karvastikku puutuda ja neid lihtsalt imetleda. Ekskremendid ei olnud esialgu nii huvitavad, kuna oli imelik mõelda, et andsime loomade väljaheiteid käest kätte. Üllatav oli ehk see, et metskitse väljaheited on väiksemad kui jänese pabulad.
Filmid, mida meile näidati jutustasid karust ja metssigadest. Saime teada, et karusid on Eestis umbes 500 ringis ja metssigu 12000.
Töölehtedel, mida meil täita paluti, olid samuti joonistatud jäljed,
Töölehelt saime infot mõlema looma käitumise ja välimuse kohta. Kummaline, et metssigade karjas olevat naistevõim, sest juht pidavat olema vanem emis. Isastest ehk kultidest saime teada, et nemad ei olegi eriti kariloomad.
Peale filmitundi läksime vastlavurri valmistama ja iga soovija sai endale teha RMK medaljoni. Vurri tegemiseks oli tarvis nööpi ja nööri. Medaljonid põletasime vastava raua abil puidule, seejärel saime selle endale kaela riputada.
Tore üllatus oli seegi, et enne liulaskmist tulid mäele Merili ema ja isa, nendel oli kaasas meie jaoks terve kastitäis vastlakukleid ja termosega teed.
Jätsime Ähijärve keskuse juures olevale mäele ka oma jala-, suusa -ja kelgujäljed.
Võistlesime, et teada saada , kellel kasvavad kõige pikemad linad ja mängisime lumejalkat.
Üritus oli tore, osales siin 5.a ja 5b klass.
Täname
Tõnise isa – Mati Urbanikku
Anet Ploomi ema – Tiina Valjalat
Merili Hellamaa ema – Signe Hellamaad ja isa Kalev Hellamaad.
Tänu nendele inimestele läks üritus korda ja täitis üritus eesmärgi.

Saturday, February 26, 2011

Plaan 2011


ELKS Antsla Osakonna plaan on tegutseda 2011. aastal plaanitult.
Seoses projektiga Looduspäevad Antslas tegutseme vastavalt projektis ette antud üritustele. (noorliikmetele üritusi piisavalt) Eakamad liikmed said osaleda koos noortega 14. veebruaril, sõbrapäeval Loodushariduspäeva tähistamas. Ürituse nimi oli: „Ka maod ja skorpionid võivad olla sõbrad“ Pildid üritusest: http://www.blogger.com/posts.g?blogID=1631200407375816535
Veel on plaanitud AG õpilaste ja lastevanemate ning ELKSAO liikmete loodushariduslik koolitus. Siin on projekti raames toimunud üritustel omandatud teadmiste ja kogemustest kokkuvõtted ning nende tutvustamine kuulajatele.
Ka praegusesse KIKi projekti on kirjutatud projekt. Kui asi õnnestub, siis jätkame koolis loodusharidusega aktiivselt.
Suviseks reisiks plaanime Põlvamaa vallutamist ja kindlasti osalevad osad inimesed ka kokkutulekule tulekut. Esmalt pean ma aga teada saama palju inimesi jääb mulle selleks aastaks seltsi. Senini on mul töö jaoks vaid plaan, unistused ja lapsed.
Ülle Anier

Antsla, Varstu ja Kanepi selts koos Alaveskil, Mõnistes ja Metsavenna talus. juuli 2011

Esmalt suunduti Alaveskile


Eesti kodu mälestuseks

Mõnistes toimus ajaloo tund, mis oli mõnele ajalugu ja mõnele hoopis nostalgia.


Kui tahaks tuld teha, aga tikke ei ole


Mõnistes
Koolilaps Ado
Koolitüdruk Erna

Grillihooaeg
Suupilliga püstkojas
Ajalugu Metsavenna talus




preemiareis



Õhtusöögiks on koorega kartulid ja taluvõi

lõpulaulud eesti ja läti keeles

Jäljeretk 2010

Meie üritus oli seekord tõesti kolm ühes. Nimelt me registreerusime matkamängu 4. a klassiga.
Hiljem tekkis idee, et kui 4. b klass ja 2. b klass kaasa kutsuda, on hoopis lõbusam. Nii me siis tegimegi. Nüüd sai meid 13 asemel hoopis 35. veel oli meil kaasas õpetajad
Ly, Ülle, Helle ja turvamehest lapsevanem.
Matkamine oli samuti kolm ühes SPORT; MÄNG ja TEADMISED
Kuna enda matkapäevaks valisime naistepäeva, siis tegime endile KINGITUSE, et matk suundub esmalt METSAVENNA TALU mäele. Siin nautisime spordialaseid ettevõtm Metsavenna talu asub poolteist kilomeetrit enne Eesti-Läti piiriületuspunkti, Vastse-Roosa külas. Sealsete põldude ja metsade keskel elab vaid 30 kohalikku inimest, aga viimasel paaril aastal on seda Eestimaa ääreala külastanud mitu tuhat huvilist Eestist, Lätist, Soomest, Venemaalt, USAst, Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt ja isegi Indiast. Magnetiks on saanud 1999. aastal rajatud Metsavenna talu. Nii otsustasime meiegi, et kui Inglismaalt ja Indiast on juba inimesed tulnud, siis meie Antsla inimesed läheme ka kuulsasse kohta.
Eriti tore kingitus oli muidugi see, et meie matkaplaanidega ühines 4. b ja 2. b klass. Metsavennatalus me metsavendi küll ei kohanud, aga meie arvamused sellest kohast olid võrratud. Argo: roolikelguga oli lahe sõita. Tuubiga oleks ka vinge, kui sellel oleks olnud rool.
Silvia: Hüpped olid lahedad
Karl: Mägi oleks võinud veel suurem olla, mulle meeldis. Nalja sai.
Kristin: Meeldisid kokkupõrked ja, et õpetaja ka mäest meiega koos alla sõitis.
Anet: Meeldis, et oli palju erinevaid vahendeid, millega sai sõita.
Germo: Tross, mis ülese viis oli äge, kuid raske tuubid olid ilusad.
Marie-Helena ja Brayen: lahe oli, et tross vedas meid ülese. „Rongi tegemine“ oli vahva
Karl-Joosep: väikestel tuubidel oli kiire hoog ja suurtel aeglane.
Karl-Jürgen: see oli hea, et tross viis ülese, seal sai jõudu proovida.
Rolf: Kõige ägedamad olid roolikelgud ja suusad. Väga-väga äge oli.
Birgit: Meeldis põrgete peal sõita.
Sendaaro: Kõik kelgud olid ägedad. Meeldis teistega koos olla, sai nalja. Hüpekad olid lahedad.
Vahepeal oli tehakinnituse paus, kus oli meil suureks abiks Karl Joosepi isa. Tema oli nagu varustaja ja turvamees meie üritusel. Hästi tore oli, et ta meiega tuli, sest mäel ta aitas meid pidevalt.
Kui mäest ülese rühkisime, siis saime teada, et selle mäepeal on Eesti neljast okaspuust kolm esindatud. Puudus vaid jugapuu, Vähemalt meie teda seal ei näinud. Kuna aga oli matk nimega KOLM ÜHES, siis meile sobiski okaspuude arvuks samuti kolm.Seega, leidsime:
Edasi suundusime Metsavennatalust eemale ja otsisime, kas on ka mõnd kevade märki. Ega ei leidnud küll. Ilm oli mõnusalt talvine. Päike paistis ja mõni kraad oli külmagi. Ainukeseks kevademärgiks oli tihaselaul. Jäljeretkel oli aga nii nagu Alan Alexander Milne juturaamatus ”Karupoeg Puhh” kus Puhh ja Notsu ajasid susasid ja pusasid taga, taipamata, et nad vaatavad enda jälgi. Meil oli ka nii, et algselt olid loomajäljed, kuid hiljem võis arvata, et seda kohta oli külastanud
Lasta arvanused jäljeretkest:
Merve: Mulle meeldis jälgi otsida, sest seal sai targemaks ja oli vahva.
Maris: Mulle meeldisid loomajäljed. Mina nägin jänese, kitse ja sea jälgi.
Mailete: Meeldis kõige rohkem jälgede otsimine. Nägime viie looma jälgi: metssea, kitse, janese jäljed jäid meelde.
Kevin: Vahva oli jooksmine. Ma nägin jänese, koera ja rebase jälgi.
Kaspar: Paksu luma sees oli lahe käia.
Evely: Kui me läksime, siis nägime teeääres kitsesid. Jäljed olid ilusad.
Marten: Nägime metspõtra, kitse, hiire, metssea ja inimese jälgi.
Silvia: Ma nägin rebase, orava, kitse, metssea, hiire jälgi Matk oli lahe, kõige lahedamad olidki jäljed.
Anet: Ma nägin hiire, rebase, kitse ja metssea jälgi. Meil juhtus üks naljakas äpardus ka. Meil jäi õpetaja lumme kinni.
Ronald: Lahe oli ja õpetaja jäi kinni.
Kertu, Liis: Tagasiteel jäi õpetaja lumevalli ja oli nagu lõksus.
Lianna: Meie nägime palju jälgi, aga üpetaja jäi lumme kinni.
Marie-Helene: õpetaja oli nagu vangis.
Pärast meie jäljeretke oli muidugi jälgi veelgi rohkem.
Meie matk täitis oma eesmärgid. Meil oli sportlik, õpetlik naljakas ja hästi sõbralik matk.
MATKAL KÄISID JA KOKKUVÕTTE TEGID 4. A JA 4.B NING 2.B KLASSI ÕPILASED KOOS KLASSIJUHATAJATEGA.

Antsla, Varstu ja Kanepi selts koos

ELKS Antsla osakonnale plaanitu matk Eestimaa lõunatippu asendus Alaveski loomapargi, Eesti kodu mälestusmärgi, Mõniste muuseumi ja Metsavennatalu külastusega. Üritusel osales 3 seltsi. Korraldasime kohtumisürituse Antslast sõitsime ära koos Kanepi seltsi liikmetega ja Mõnistes võttis meid vastu Varstu selts Silveri juhtimisel. Väga lahe üritus oli.
Alaveski Loomapark pakub võimalust vaadelda loomi võimalikult looduslähedastes tingimustes.
Loomapargi fauna on mitmekesine ja täineb pidevalt uute liikidega. Seepärast on seal võimalik käia tihti ja see ei tekita tüdimust. Loomapargis elab kokku umbes 90 looma ning 28 faasanit.
Loomapargi kõige vanemad elanikud on metssead. Loomapargi lemmikuteks on kindlasti pilkupüüdvad karud, kes esimestena külastajaid tervitavad. Väga tore on aga ka kohtumised kakulistega või hoopis oravate jälgimine. Iga külastaja leiab siin enda jaoks ise toreda lemmiku.
Loomapargist suundusime Mälestuskompleksi EESTI KODU juurde. Siin lugesime infot ja nautisime kena vaadet.
Mõniste muuseumi Püstkojas püüdsime Kiviaegsel viisil tuld süüdata. Paremini sai sellega hakkama 4. klassi poiss Rador Undrus. Püstkoja juures toimus meil ka lõkkeõhtu koos Varstu ja Kanepi seltsiga, kus jõime teed ja grillisime vorste. Tore, et Varstu ja Kanepi seltsi liikmed meiega ühinesid. Siinkohal suured tänud Silverile, kes aitas mul üritust korraldada.
Mõniste muuseumis külastasime ka väljapanekut vanematest kooliga seotud asjadest. See oli vanematele seltsi liikmetele tõeline nostalgija. Nooremate liikmete jaoks oli see väljapanek pigem mõistatustemaa.
Viimane koht mida külastasime, oli Metsavenna talu. 3 tundi kestab viibimine Metsavenna talus, mille käigus tunned end tõeliselt oodatud külalisena.
Esmalt näidatakse stende, millelt saad eelteadmised metsavendlusest Mõnistes. Giid tutvustas metsavendluse olemust, metsavendlust Mõnistes, Metsavenna talus.
Edasi peitis giid end ära ja palus end ülese leida. Koht kus peitust mängiti, oli originaalpunker aidas. Mängiti läbi metsavendade peidupaiga otsimine aidast. Taas oli parimaks otsijaks Rador. Peale metsavendade leidmist meenutas Eha Loorits oma isiklikke üleelamisi aastatest 1945 - 1954. Eha oli pere ainuke tütar, kui ta isa 1945. aastal metsa läks ja 1947. a vabatahtlikult välja tuli. 1950. a sai ikkagi 25 + 5 a Siberit. Edasi käidi seltsi liikmetega läbi maa-alused punkrid. Käidi punkris, tutvusti ajalooliste andmetega "Metsakohina" testimist eesti-läti metsavendade omavaheliste äritehingute korral.
Lapsi lõbustati minitraktori ralliga, kus parimad said olla roolikeerajateks ja võisid teisi sõidutada.
Kui punker üle vaadatud, asusime talutaresse, kus sõime kartulit või ja morsiga.
Õhtust jäid ka meelde Metsavenna laulud. Laulsime endise Härmiku metsavendade orkestri laule. Kõikidele osalejatele kingiti väike laulik.
Suured tänud osalejatele Antslast, Varstust ja Kanepist.
Ülle Anier

Antsla osakonna tegevus 2010

Eesti Looduskaitse Seltsi Antsla osakonna 2010. aasta tegevuskava.


Aeg
Tegevus
Kokkuvõte toimunust
Jaanuar Tee- ja kohviõhtu „Meenutame seltsi algusaastaid ja loema vanu dokumente“ P. Grihin ja A.Iher tegid põhjaliku kokkuvõtte 70.ndatest aastatest (mat. On saadetud ka ELKS-i arhiivi) dokumendid seltsi algusaastatest kuni praeguseni on arhiveeritud ka Antsla Gümnaasiumi muuseumisse, kuna seda materjali saavad õpilased tulevikus kasutada oma uurimistööde koostamistel.
Veebruar Noortekogu ürituse läbiviimise toetamine Noortekogu üritus toimus 3 päevase laagrina. Noored tegelesid eTwinninguga, projekti koostamisega (projekt on valmis esitamiseks, kuid noored ootavad abi ja juhti) Antsla selts aitas majutuse ja väljasõitude korraldamisel Noortekogu tööd.
Veebr – mai Noorliikmete osalemine projektis „Tere, Kevad!“ Õpilased osalesid projektis kolme rühmana http://tere.kevad.edu.ee/?aasta=2010&taust=29&valik=pildid&fail=ykspilt&kool_id=264
Märts Kohaliku seltsi koosolek + KÄÄDRIPÄEVA tähistamine
Käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev), ka ussiliikumise päev - 17. märts. Tähistati Lätiga kokkupuutealal Lõuna-Eestis, kus ta asendab sealkandis tundmatut madisepäeva. Kirikukalendris on see püha Gertrudi surmapäev. Väga oluline oli käädripäeval usside ja putukate tõrjumine, milleks tuli lõnga kerida (ussid on keras). Töökeelud. Ei tohtinud külvata, pesu pesta ega pead kammida.
Loodus. Karu keerab end käpuli, putukatel ja ussidel tuleb elu sisse, siga hakkab end ise toitma.
Meie küll suue ega putukaid ei tõrjunud, kuid kui juba selline ussikeste päev on vanarahva seas populaarne olnud, siis arvasime meiegi, et tähistaks nende päeva, mis see inimene ikka erinev on – eks ikka ka üks väike ussike. Ka Antsla selts on väike kogum suures seltsis.
Märtsis Polnud planeeritud Märtsis osalesima jäljeretke matkamängus http://www.vvvs.ee/90/?view&140
Aprill
Oaslemine kooli looduspäevadel, praktiline tegevus, loeng. Noorliikmete talgupäev. 3. ja 5. klasside teeäärte korrastamine Antsla valla piires
Õpilasettekanded seltsi liikmetele
Oaslemine kooli looduspäevadel, mis oli KIKi projektist rahastatud. Noorliikmed osalesid traditsiooniliselt talgupäeval. Toimusid õpilaste ettekanded oma uurimistöödest seltsi liikmetele.
Aprill – mai
Osalemine www.rmk.ee viktoriinis
Ei osaletud. Osaleti hoopis kogu aasta jooksul toimunud aastalinnu Punaselg- ja hallõgija 5 erinevas mängus. Kahju vaid, et sellest ei tehtud koolidele mingit kokkuvõtet ega antud tagasisidet
Mai
Looduskaitsepäeva ja -kuu tähistamine
ELKS Kagu – Eesti seltside poolt korraldatud fotokonkursil osalemine Pildistamise teema on „Seened“
http://80.235.78.91:8080/galerii/oppetoo/Loodusainete_nadal_2010/
Juuni
Kohalike looduskaitsealade poolt korraldatavates laagrites osalemin.
Õppekäik Eesti Lõunatippu. Kagu – Eesti vaatamisväärsustega tutvumine.
Laagris ei osaletud.

Matk lõunatippu asendus Alaveski loomapargi, Eesti kodu, Mõniste muuseumi ja Metsavennatalu külastusega. Üritusel osales 3 seltsi. Korraldasime kohtumisürituse Antslast sõitsime ära koos Kanepi seltsi liikmetega ja Mõnistes võttis meid vastu Varstu selts Silveri juhtimisel. Väga lahe üritus oli.
Juuli Vabariiklikul kokkutulekul osalemine Kokkutulekul osalesime ja jäime sellega väga rahule. Tore üritus.
August Õppeekskursioon Pakri saarele (juhul kui KIK projekti rahastab)
Ekskursioon tõesti toimus ja Pakri saar – nii Väike Pakri kui ka julgemate poolt Suur-Pakri on vallutatud.
Projekt algas augustis reisiga Pakri saartele. Giid reisil on Ell Sellis. Teel külastati Raja talu miniloomaaeda ja Vaike talu maksiloomaaeda. Reisile osales 50 inimest.
Raja talu asub Pärnumaal Saarde vallas Sigaste külas. Raja talus oli külastajatel võimalik näha minishetlandi ja miniappaloosa ponisid, miniveiseid, minisigu, kääbuskitsi, kääbuslambaid, mitut kääbus- küülikutõugu ja paljusid kääbuskanatõugusid.
Lisaks miniloomadele ja -lindudele sai näha ka mitmeid suuri kana- ja küülikutõugusid, samuti hanesid, parte, paabulinde, mitut liiki faasaneid ja muidki huvitavaid elukaid.
Mitmed looma- ja linnutõud kuuluvad harulduste hulka.
Teisena külastati Vaike Maksitalu. Siin tutvuti kitsefarmiga – kitse käitumis- ja toitumisharjumustega, saadi infot tema pidamise kohta farmi tingimustes. Seal kasvatati ka eesti maalambaid.
Tutvuti ka hobusekasvatusega, toimus kohalike hobusetõugude esitlus. Pererahvas esitas lühitutvustuse eesti raske-, veo- ja torihobuse aretuse ajaloost.
Näha sai väljapanekut perenaise käsitööoskustest – looduslikult värvitud omakedratud lõngad, vaibad, kudumid, vilditud tooted, kodupargitud nahad, klaasimaal, õnnitluskaardid. Perenaine näitas kuidas valmistada käsitsi villast lõnga. Tutvustas taimeda ja seentega värvimise nippe. Kuna talus valmistatakse ka kitsepiimast juustu, siis sai maitsta erinevaid kitsepiimatooteid.
Edasi mindi Pakri saarele. Ülevedu Väike-Pakri saarele toimus Kurkse Sadamast Arabella-nimelise kiirkaatriga. Vahemaa sadamast saare randumiskohani on 2,2 meremiili. Sildumine toimus Väike-Pakri lõnuatipus. Pakri saared asuvad 2-3 km Paldiski linnast läänes. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km². Huvitaval kombel on loode-kagu suunaliste pikerguste saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² ja Suur-Pakri 11,6 km². Ilmselt oli väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjuseks tollane suurem elanike arv ja paremad põllumaad võrreldes teise saarega.
Elu saarel tundus nii mõnelegi Erna retkena. Saare ainukesed liiklusvahendid on traktori – taksod, nendega veetakse nii asju kui ka inimesi. Põliselanikke on saarel 3. Suvel on elenikke rohke. Suur-Pakri on hetkel asustamata. Pääs sinna oli tõeline katsumus, selle sooritasid ainult väike grupp entusiaste. Ületada tuli katkine sild, mis oli 4 m kõrge ja purunenud inim- ning loodusjõudude mõjul. Silla ületajad matkasid kokku umbes 20 kilomeetrit ja turnisid sealsetel militaarsetel jäänustel, kaunil pangal ja taastatavatel ehitistel. Kuna saar on väga hea kivimite ja kivististe õppimise koht, siis teadmised erinevate kivimite ja kivististe kohta, saare taimestikust ja loomastikust täienesid nii suurtel kui ka väikestel matkasellidel. Nii Suurel kui ka Väikesel Pakril saime märgata inimtegevuse jälgi ajaloo vältel. Kuna samaaegselt oli meiega saarel pommirühm, kes tegi kahjutuks militarismi jäänuseid, siis nii mõnelgi korral oli tõeline hirm, et rajalt kõrvale astudes võib midagi juhtuda. Muidugi nii hull see asi siiski ei olevat. Kohalike elanike juttude põhjal olevat saared siiski puhastatud ja lõhkekehi võivat esineda veel vaid roostikes, kuhu inimene ligi ei pääse. Ajalooliselt oli väga huvitav Paldiski, Padise ja Murru vangla ümbrus.
Oktoober Seltsi kohviõhtu Kohviõhtuid toimus tegelikult rohkem, kus meenutati toimunud üritusi vaadati pilte ja lobiseti.
Detsember
Kokkuvõte aastast
Jõuluõhtu
Liikmete soovil ei toimunud jõuluõhtut.

Tänud seltsi liikmetele
Ülle Anier

Monday, February 21, 2011

Ka madu võib olla sõber

Madude näitus

Me käisime madusid vaatamas. Meile jutustas Ainar Käär oma madudest. Kaasas oli tal umbes 4 - 6 madu, kaks sisalikku ja veel väikseid selgrootuid
Ainar rääkis, kuidas madudega käituda ja rääkis sellest, mida nad söövad. Kõigepealt ta näitas väiksemaid ja lõpuks ta näitas ka suuremat madu. Kõige suurem madu oli pikk ja raske. Väiksemad maod olid pisemad ja kerged. Üks sisalik oli tumedam ja teine oli heledam. Heledamal oli kõhu alt pehme ja sile. Üks sisalik pandi õpetajale rinda ja oli nagu märgina särgi peal. Huvitav oli, et sisalikkudel olid pikad küünised. Ainaril olevat kodus üks 4 meetrine madu. Algul oli tal 17 madu aga nüüd on 23 madu. Ainar näitas meile ka mao kesta. Tal olid neid eri suuruses. Mina olin selle näitusega rahul. Ma tahaks, et ta tuleks tagasi näitama madusid . See näitus oli väga äge ja õpetas palju.

Mariette Pruuli

Madude ürituse pildid. Kas sina võtaksid endale maod koju? Aga Ainaril on maod kodus.
5. b klassi poiss Timo Lešin arvas asjast nii:
„Ka maod ja skorpionid võivad olla sõbrad“


Meile tuli kooli mees, kellel oli hästi palju madusid kaasas. Tal oli kaasas üks 15 kg madu. Seal oli ka kaks armast sisalikku. Neil olid hästi pehmed kõhualused. Madusid said kõik paitada. See kõige suurem madu oli tollel mehel spordikotis. Kõik tahtsid teda sülle võtta. Üks madu oli oranžide, valgete ja mustade triipudega, ta oli väga ilus. Kokku oli tal kodus umbes 16 madu. Madude huvilisi oli päris palju. See mees rääkis, kuidas madusid kasvatada ja mida ning kui tihti nad söövad. Ta rääkis veel infot skorpionite ja prussakate kohta. Seal oli väga tore, ma sain teada rohkem madudest ja sisalikkudest.
Roberta Lahesoo 5-B













































’’Ka maod ja skorpionid võivad olla sinu sõbrad’’
Meil oli koolis madude ja skorpionide päev. Me saime näha ja kätte võtta erinevaid madusid ja skorpioneid. Me arvasime, et ta suures spordikotis on söögid ja muud asjad, aga tegelikult oli seal suur madu, kes kaalus 15kg. Ainar Käär rääkis, et tal on kodus veel suurem madu ja too pidi kaaluma umbes 30kg. Üks madu oli orazi värvi ja tal olid mustad ja valged triibud peal.

See mees võttis kaasa ka bao nahad, need olid laiemad, kui madu ise. Tal oli peale suure mao veel umbes 5 madu kaasas või rohkemgi. Kui ta kõikidele tõi mao lähedale, et katsuda, siis kõik hakkasid röökima. Tegelikult ei olnud midagi karta. Mu vend tahab ka endale 2 madu võtta lemmikloomaks
Ketter Põder 5-B












Esmaspäeval toimus koolis üritus“Ka maod ja skorpionid võivad olla sõbrad“. Kooli oli madusid näitama ja nendest rääkima tulnud Aimar Kääri Parksepast. Ainari lemmikud on maod, skorpionid ning Madagaskari tarakanid. Need maod, kes olid Ainaril kaasas, ei kasva väga suureks ning on rahuliku iseloomuga. Ainari arvates on need head koduspeetavad maod. Kaasas oli Ainaril neli madu ja tarakanid. Kaks madu olid halli värvi, üks madu beež ning üks madu punane mustade triipudega. Minule meeldis kõige rohkem see punase mustade triipudega madu. Ma julgesin teda puudutada, kuid sülle ei julgenud võtta. Katsudes madu oli hästi kare ja kuiv. Maod ajasid ka keelt suust välja. Keelega haistab madu lõhna. Ainar rääkis palju huvitavaid lugusid. Ühe loo rääkis ta oma sõbrast. Toimus madude ja putukate näitus. Näitusel unustati mao puuri uks lahti. Madu pääses puuris välja. Ta roomas üles teisele korrusele. Madu läks papagoi puuri juurde ning sõi papagoi ära. Ainari sõber pidi papagoi kinni maksma ning sai ka trahvi. Kodus on onu Ainaril veel kuningboa, kes on neli meetrit pikk ja 43kilogrammi raske. Ükskord oli madu olnud neli kuud söömata. Maod söövad tavaliselt 1-3 korda kuus. Nad söövad hiiri ja rotte. Ainar rääkis veel, et üks madu tahtis teist madu ära süüa. Ta nägi seda pealt ja pani mao puuri. Tarakani julgesin ma kätte võtta. Nad ei hammustanud, kuid Ainar ütles, et nad võivad hammustada küll. Tore üritus oli!