Tuesday, March 15, 2011

Jäljeretk Karula rahvuspargis. 8. märts 2011

Teisipäeval 8. märtsil käisime Karula Rahvuspargis jäljeretkel. Retke juhendajaks oli meie klassi Tõnise isa Mati Urbanik.
Esmalt läbisime umbes 5 kilomeetrise suusaraja. Kui olime umbes 300 meetrit läbinud, siis juba nägime mingi jälgi. Vaatasime mingi ehk ameerika naaritsa urgu ja tegevusjälgi. Mink ehk ameerika naarits on kiskjaliste seltsi kärplaste sugukonda kuuluv loomaliik.
Seejärel jätkasime oma teekonda üle Ähijärve. Tore oli mõelda, et meie all on tohutult suur veeväli ja mõne kohapeal on vee sügavuseks 6 meetrit. Järvejääl olid käinud metssiga, jänes ja rebane. Kui olime ületanud järve ja oma esimese kilomeetriga õnnelikult hakkama saanud, tegime väikese puhkepausi. Plaagi lõkkekohas võtsime istet ja kuulasime infot Ähijärve suuruse, sügavuse ja loomastiku ning taimestiku kohta. Plaagi lõkkekohas käivad inimesed suvel suvitamas ja lõket tegemas. Nüüd olid siia metssead teinud korraliku küntud põllu. Metsaalune nägi välja tõeline sea songermaa ju olid sead käinud männi alt toitu otsimas. Veel olid käinud siin jänesed, kitsed, põdrad ja rebased. Edasi viidi meid vaatama kohta, kus olid kitsed ja jänesed leppadelt koort söönud ja põdrad noortelt mändidelt latvu murdnud. Meile räägiti sellest, kuidas saab jälje suuruse järgi teada, kas metsas kõndis või jooksis loom, kas metsas oli suur või väike tegelane ja jälje sügavuse järgi saime teada, kuidas arvutada looma kaalu.
Õpetaja näitas puuoksal rippuvat naljakat habet, see oleks olnud nagu päkapiku jälg, kuid oli hoopis puhta õhu jälg, tegemist oli habesamblikuga.
Kuna 8. mätrs oli ka vastlapäev, siis räägiti meile ka vanarahva tarkustest. Mati Urbanik rääkis, et kui vastlapäeval puhub tuul idast või põhjast, tuleb külm kevad, kuid kui tuul puhub läänest või lõunast, tuleb soe kevad. Määrasine tuulesuuna ja meie õnneks puhus edelatuul, seega, kuna edel jääb lõuna ja lääne vahele, siis on loota, et kevad tuleb soe. Veel räägiti meile, et kui kuusk langetab okkaid, siis tuleb ära lugeda, mitu korda ta on seda juba talve jooksul teinud. Peale kolmandat okaste langetamist hakkab lumi sulama ja talv taanduma. Mati jutu järgi olevat pühapäevast (6,III) alanud kolmas okkasadu. Seega talv hakkab taanduma ja ilmastiku märkide järgi pidavat aprillist lumi ära sulama. Tähtsate ennustajaonude jutu järgi, pidavat kõik lumi ära sulama juba märtsis, aga Tõnise isa ütles, et looduse märkide järgi asi nii kiiresti ei toimu.
Edasi sõitsime Ala-Konnu lõkkeplatsile ja seal nägime kelgukoerte puhkepeatuse jälgi.
Järgmisena suundusime taas järvele. Järve kaldal oli kobras tööd teinud, seal nägime kopra näritud puud, kuid tema jalajälgi me ei näinud. Seega võis arvata, et kobras oli seal käinud enne tuisku.
Ka meie jätkasime oma teekonda sööma minekuks. Puhkekeskuses oli meid ootamas veel lapsevanemaid. Tore oli, et meile pakuti hernesuppi ja teed ning vastlakukleid.
Kui kõhud said täis, oli meil võimalus osaleda RMK poolt korraldatud õppetunnis, kus õppisime loomanahku, ekskremente ja vaatasime õppefilmi metssigadest ja karudest.
Loomanahkasid oli huvitav vaadata, nende karvastikku puutuda ja neid lihtsalt imetleda. Ekskremendid ei olnud esialgu nii huvitavad, kuna oli imelik mõelda, et andsime loomade väljaheiteid käest kätte. Üllatav oli ehk see, et metskitse väljaheited on väiksemad kui jänese pabulad.
Filmid, mida meile näidati jutustasid karust ja metssigadest. Saime teada, et karusid on Eestis umbes 500 ringis ja metssigu 12000.
Töölehtedel, mida meil täita paluti, olid samuti joonistatud jäljed,
Töölehelt saime infot mõlema looma käitumise ja välimuse kohta. Kummaline, et metssigade karjas olevat naistevõim, sest juht pidavat olema vanem emis. Isastest ehk kultidest saime teada, et nemad ei olegi eriti kariloomad.
Peale filmitundi läksime vastlavurri valmistama ja iga soovija sai endale teha RMK medaljoni. Vurri tegemiseks oli tarvis nööpi ja nööri. Medaljonid põletasime vastava raua abil puidule, seejärel saime selle endale kaela riputada.
Tore üllatus oli seegi, et enne liulaskmist tulid mäele Merili ema ja isa, nendel oli kaasas meie jaoks terve kastitäis vastlakukleid ja termosega teed.
Jätsime Ähijärve keskuse juures olevale mäele ka oma jala-, suusa -ja kelgujäljed.
Võistlesime, et teada saada , kellel kasvavad kõige pikemad linad ja mängisime lumejalkat.
Üritus oli tore, osales siin 5.a ja 5b klass.
Täname
Tõnise isa – Mati Urbanikku
Anet Ploomi ema – Tiina Valjalat
Merili Hellamaa ema – Signe Hellamaad ja isa Kalev Hellamaad.
Tänu nendele inimestele läks üritus korda ja täitis üritus eesmärgi.