MEIE KÕIK
Rõõmsameelsed noored loodusfotograafid kogunesid reedel 13. veebruaril Taevaskotta minekuks koolimaja juurde, et sõita autodega Otteni metsamajakese juurde ning asuda sinna laagrisse. Kohale jõudes võttis meid vastu kena kohakene. Tore maja ootas sissekolijaid. Kui mat6kasellid olid oma uue kodukesega tutvuse ära teinud, pisut keha kinnitanud algas tõsine õppetöö. Esmalt tuli määrata ilmakaared ja kaardi abil selgeks saada, kus asume ise ja kus asuvad Suur ja Väike Taevaskoda.
Saime teada, et Ahja jõe paljandid asuvad jõe paremal kaldal. Koolis on ju õpitud, et kui seisan näoga voolu suunas, jääb parempoolne kallas paremale ja vasakpoolne vasakule. Uskumatu ja nii see oligi. Lugesime teel olevatelt viitadelt, et siinsed liivakiviseinad on oma nime saanud tõenäoliselt selle järgi, et taarausulised eestlased pidasid siin oma kogunemisi. Ja veel, et Väikese Taevaskoja paljandi ülaserva pikkus on 140 m ja kõrgus kuni 10 m. Paljandid on võrratud nautimiseks ja pildistamiseks. Neitsikoopa nime kandeva käigu juures üritasime parandada silmanägemist, sest sealne viide näitas, et koopa põhjas voolab allikaoja, mis on tervendava mõjuga. Rahvajutu kohaselt kuduvat koopas kuldtelgedel kangast linalakk neitsi, kuid kahjuks jäi meil tema küll nägemata.
Teine põnev koht oli Emaläte, kust voolas taas välja allikas. Ka sellel allikaveel olevat tervistav toime, seega ka siin püüdsime parandada silmanägemist, sest ühele korralikule loodusfotograafile on ju teravat silma tarvis. Ei tea, kas Kogu esimene laagripäev kulgeski meil tutvumiseks ja organismidega harjumiseks. Et näha jäälindu ja vesipappi, peab ju õlema teravat silma ja hulgaliselt kannatlikkust ning omajagu õnne. Meie laagrilistel seda õnne jagus. Tänu Janek Joabi õpetustele ja eeskujule tehti hulgaliselt imelisi pilte. Õpetaja Janek seletas õpilastele, kuidas märgata lindu, kuidas olla looduses kannatlik, millised peavad olema avad ja isod fotokates ja kuidas olla ise märkamatu. Korraks alanud õppetund kestis 5 tundi ja 30 minutit. Seejärel jõudsime taas majakesse ja õhtune õppetund kulges pilte vaadates ja analüüsides. Janek Joab andis õpilastele tagasisidet nende loomingu kohta.
Õhtul peale sauna mindi õppima, kuidas pildistada pimedas helkivat vett ja tähistäevast. Õpetaja Joab selgitas õpilastele, milliseid näitajaid tuleb kasutada, et saada pimeduses head kaadrit.
Teine päev algas üllatusega, sest tõepoolest olid kohal vesipapp, korraks näitas end ka jäälind ja fotojaht võis alata. Õpetajad Janek ja Triin jagasid õpilased kahte gruppi ja need, kes läksid Janekiga alustasid päeva vesipapi pildistamisega ning õpilased, kes ühinesid Triinuga, kuulasid infot samblikest ning sammaldest ja loengut teemal, kuidas saab lehtpuid määrata võrsete järgi.
Õpilased said teiseks päevaks kolm ülesannet, kus tuli pildistada samblikku, jõelooka ja midagi erilist, mis muudab õpilase jaoks Taevaskoja omanäoliseks.
Suure Taevaskoja liivakivisein on kirjuvärviline, milles vahelduvad kollakad, hallikad, rooskasvalged ja lillakaspruunid kihid ja Taevaskojaga on seotud muistendid Vanapaganast, kes leidnud siin mugava elupaiga, seepärast hakkasidki õpilased siis leidma seda omanäolisust.
Tulemused olid võrratud ja pilte üritusest sai palju.
Teine põnev koht oli Emaläte, kust voolas taas välja allikas. Ka sellel allikaveel olevat tervistav toime, seega ka siin püüdsime parandada silmanägemist, sest ühele korralikule loodusfotograafile on ju teravat silma tarvis. Ei tea, kas Kogu esimene laagripäev kulgeski meil tutvumiseks ja organismidega harjumiseks. Et näha jäälindu ja vesipappi, peab ju õlema teravat silma ja hulgaliselt kannatlikkust ning omajagu õnne. Meie laagrilistel seda õnne jagus. Tänu Janek Joabi õpetustele ja eeskujule tehti hulgaliselt imelisi pilte. Õpetaja Janek seletas õpilastele, kuidas märgata lindu, kuidas olla looduses kannatlik, millised peavad olema avad ja isod fotokates ja kuidas olla ise märkamatu. Korraks alanud õppetund kestis 5 tundi ja 30 minutit. Seejärel jõudsime taas majakesse ja õhtune õppetund kulges pilte vaadates ja analüüsides. Janek Joab andis õpilastele tagasisidet nende loomingu kohta.
Õhtul peale sauna mindi õppima, kuidas pildistada pimedas helkivat vett ja tähistäevast. Õpetaja Joab selgitas õpilastele, milliseid näitajaid tuleb kasutada, et saada pimeduses head kaadrit.
Teine päev algas üllatusega, sest tõepoolest olid kohal vesipapp, korraks näitas end ka jäälind ja fotojaht võis alata. Õpetajad Janek ja Triin jagasid õpilased kahte gruppi ja need, kes läksid Janekiga alustasid päeva vesipapi pildistamisega ning õpilased, kes ühinesid Triinuga, kuulasid infot samblikest ning sammaldest ja loengut teemal, kuidas saab lehtpuid määrata võrsete järgi.
Õpilased said teiseks päevaks kolm ülesannet, kus tuli pildistada samblikku, jõelooka ja midagi erilist, mis muudab õpilase jaoks Taevaskoja omanäoliseks.
Suure Taevaskoja liivakivisein on kirjuvärviline, milles vahelduvad kollakad, hallikad, rooskasvalged ja lillakaspruunid kihid ja Taevaskojaga on seotud muistendid Vanapaganast, kes leidnud siin mugava elupaiga, seepärast hakkasidki õpilased siis leidma seda omanäolisust.
Tulemused olid võrratud ja pilte üritusest sai palju.
Taevaskoja fotolaagris osalejate pilt!
ANET PLOOM
AISLING ANTSI
  |  | ||||
| SUSAN OTS |
KEVIN GRIHIN
TRINE TÕNISTE
