loodus

Märkajad käisid Valgamaal Oorel
Saime nautida loojangut, tutvuda sealse taimestiku ja loomariigiga ning Õhtul grillisime ja muljetasime, kuni saabus pilkane pimedus ja siis algasid tondijutud :) Keegi õnneks punuma ei pistnud, vaid igaüks leidis endale sobiva küljealuse. Äratus toimus juba varavalges kella 4 ajal, et minna päikesetõusu pildistama, kuid ilmake keeras vingerpussi ja kogu järv oli mattunud paksu udu sisse. See muidugi ei takistanud pildistamast, sest ka udul on omad võlud.
Seltskond oli vahva ja laager õnnestus igati! Enne lahkumist panime paika uued plaanid ja on heameel tõdeda, et meie grupi ergas vaim ei väsi!
Nii arvas Tiina meie reisist.

Muinasjutt Oorel käimisest:
Elas kord seltskond Märkajad, kes otsustas minna 16. mai hommikul järjekordselt laagerdama. Seekord valiti kohaks Oore telkimisala, mis asub Valgamaa suurima järve ääres.
Kuna Oore on nii asustatud punkt erinevat rahvusest inimeste poolt, siis oli sealne koht lehmaketiga kinnitatud, muidu - jah, VIIVAD KAASA,

sest nagu te näete, sellel puul on keegi hammast proovinud. (see ei ole ajahammas)

Et alustada oma retke looduses, tuleb esmalt luurata ja plaani pidada. Ei või ju teada, mis ja kus meid keegi võib oodata.

Et saada fotonduses maapind tasaseks, tuleb kahtlemata pildistada nii, et "putka" oleks viltu.

Ja mida me siis kohtasime. Tänu vaiksele hiilimisele õnnestus pildile saada kannike. Ja veel, kui

uskuda kollast ajakirjandust, siis just sellised kannikesed levitavad head energiat ja panevad inimesi naeratama

Hästi toredad on sammalde sporofüüdid, mille kaanekesega kuprad meenutavad justkui mingeid elavaid muinasjututegelas. Salapäraseid muinasjuturüütleid on kogu metsaalune täis ja kui hakkavad oma eoseid külvama, siis on kogu ilm uusi rüütlihakatisi täis.

Janek õpetas meile taas uusi nippe fotograafiast ja tegi selgeks isod ja megad.

Kes sarved vastu ajab, jääb ikka pildile.

Ja mõnikord tuleb hakkama saada ka märgalal roomamisega. Aga meie märkajaid see ei hirmuta,

sest mätastarnad on ju meiel Pokumaalgi.

Soopihl on hea meetaim, meie muidugi mett ei kogunud, aga hea on teada, et soopihl sisaldab rohkelt parkaineid, mille tõttu on ta ravimtaim. Rahvameditsiinis kasutatakse risoomi kõhulahtisuse puhul (seda ka meil tarvis ei olnud). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri septembris. Kasutatud reuma, närvi- ja liigesepõletiku ning podagra korral. Tarvitatakse viinaleotisena ja teena.

Värske leht parandab hästi haavu. Kasutatakse naha parkimisel ning villa ja villaste esemete punaseks värvimisel.

Varsakabi on nõrgalt mürgine. Sisaldab tulikalistele omast südamemürki, aga ega me metsast siis kõiki taimi tahtnud ära süüa.

Meie sõime jänesekapsast. Lehed sisaldavad rohkesti vitamiini C, kuid lastele me eriti palju süüa ei soovitanud. Jänesekapsaga saab aga hoopis katset teha. Kui paned jänesekapsale mütsi pähe, siis jänesekapsas "arvab", et on öö ja pakib oma lehed kokku, sest siis on aurustumine väiksem.