Projektiga poolel teel

Artikkel on kirjutatud Antsla valla lehele.

Projektiga poolel teel.

Antsla Gümnaasiumi looduainete õpetajad kirjutasid taas projekti „Looduspäevad Antslas 2010. 2011“ Praeguseks hetkeks ollakse projektiga poolepeal.

Projekt algas augustis reisiga Pakri saartele. Giid reisil on Ell Sellis. Teel külastati Raja talu miniloomaaeda ja Vaike talu maksiloomaaeda. Reisile osales 50 inimest.

Raja talu asub Pärnumaal Saarde vallas Sigaste külas. Raja talus oli külastajatel võimalik näha minishetlandi ja miniappaloosa ponisid, miniveiseid, minisigu, kääbuskitsi, kääbuslambaid, mitut kääbus- küülikutõugu ja paljusid kääbuskanatõugusid.

Lisaks miniloomadele ja -lindudele sai näha ka mitmeid suuri kana- ja küülikutõugusid, samuti hanesid, parte, paabulinde, mitut liiki faasaneid ja muidki huvitavaid elukaid.

Mitmed looma- ja linnutõud kuuluvad harulduste hulka.

Teisena külastati Vaike Maksitalu. Siin tutvuti kitsefarmiga – kitse käitumis- ja toitumisharjumustega, saadi infot tema pidamise kohta farmi tingimustes. Seal kasvatati ka eesti maalambaid.

Tutvuti ka hobusekasvatusega, toimus kohalike hobusetõugude esitlus. Pererahvas esitas lühitutvustuse eesti raske-, veo- ja torihobuse aretuse ajaloost.

Näha sai väljapanekut perenaise käsitööoskustest – looduslikult värvitud omakedratud lõngad, vaibad, kudumid, vilditud tooted, kodupargitud nahad, klaasimaal, õnnitluskaardid. Perenaine näitas kuidas valmistada käsitsi villast lõnga. Tutvustas taimeda ja seentega värvimise nippe. Kuna talus valmistatakse ka kitsepiimast juustu, siis sai maitsta erinevaid kitsepiimatooteid.

Edasi mindi Pakri saarele. Ülevedu Väike-Pakri saarele toimus Kurkse Sadamast Arabella-nimelise kiirkaatriga. Vahemaa sadamast saare randumiskohani on 2,2 meremiili. Sildumine toimus Väike-Pakri lõnuatipus. Pakri saared asuvad 2-3 km Paldiski linnast läänes. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km². Huvitaval kombel on loode-kagu suunaliste pikerguste saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² ja Suur-Pakri 11,6 km². Ilmselt oli väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjuseks tollane suurem elanike arv ja paremad põllumaad võrreldes teise saarega.
Elu saarel tundus nii mõnelegi Erna retkena. Saare ainukesed liiklusvahendid on traktori – taksod, nendega veetakse nii asju kui ka inimesi. Põliselanikke on saarel 3. Suvel on elenikke rohke. Suur-Pakri on hetkel asustamata. Pääs sinna oli tõeline katsumus, selle sooritasid ainult väike grupp entusiaste. Ületada tuli katkine sild, mis oli 4 m kõrge ja purunenud inim- ning loodusjõudude mõjul. Silla ületajad matkasid kokku umbes 20 kilomeetrit ja turnisid sealsetel militaarsetel jäänustel, kaunil pangal ja taastatavatel ehitistel. Kuna saar on väga hea kivimite ja kivististe õppimise koht, siis teadmised erinevate kivimite ja kivististe kohta, saare taimestikust ja loomastikust täienesid nii suurtel kui ka väikestel matkasellidel. Nii Suurel kui ka Väikesel Pakril saime märgata inimtegevuse jälgi ajaloo vältel. Kuna samaaegselt oli meiega saarel pommirühm, kes tegi kahjutuks militarismi jäänuseid, siis nii mõnelgi korral oli tõeline hirm, et rajalt kõrvale astudes võib midagi juhtuda. Muidugi nii hull see asi siiski ei olevat. Kohalike elanike juttude põhjal olevat saared siiski puhastatud ja lõhkekehi võivat esineda veel vaid roostikes, kuhu inimene ligi ei pääse. Ajalooliselt oli väga huvitav Paldiski, Padise ja Murru vangla ümbrus.

Teise üritusena toimus 9. klasside õppekäik Kirde-Eestisse. Siin külastati Põlevkivimuuseumit, kus õpilased said praktilise tööna proovida, milline näeb välja kaevuri elu maasisestes tingimustes. Edasi mindi Eesti suurimale aherainemäele Kukruses. Planeeritud oli ka käik Valaste joale, kuid remonditööde tõttu oli Valaste suletud ja selle asemel külastati Kuremäe kloostrit. Reisi eesmärk oli teadmiste omandamine põlevkivi kaevandamisest, sellega seonduvatest keskkonnaprobleemidest.

Alates käesoleva aasta sügisest õpetab füüsikat Marietta Lõo, kes organiseeris meie kooli Teadusbussi meeskonna. Põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele tehti mitmesuguseid katseid. Katsete pearõhk oli suunatud põlemisprotsesside tutvustamisele. Katsed sidusid koolisõpitu igapäevaeluga ning selgitasid meie ümber ja meis toimuvaid füüsikalisi ja keemilisi nähtusi.

Õpetajad Halja Haljasorg ja Maire Puhmas andsid välja stendi, mis oli pühendatud Eesti Looduskaitse 100 sünnipäevale. Stend tutvustas Looduskaitse ajalugu ning oli illustreeritud looduslikku mitmekesisust tutvustava materjaliga. Suure osa pildimaterjalist tõi Tõnis Urbanik.

Põhikooli õpilased tutvustasid oma lemmikloomi, sendidelt võis lugeda nende kirjutusi ning näha nende joonistusi ja fotosid lemmikloomadest.

Septembris toimus Fotojaht looduses, mida juhendas Kalev Zimmermann. Õpilased pildistasid erinevaid loodusobjekte, põhirõhk oli seente pildistamisel. Õpilastel oli võimalus saata pildid K.Zimmermanile, kes need paberile kinnitas. Pildinäitusega sai tutvuda II korrusel, sealt oli võimalik valida oma lemmikfoto.

Õpetaja Tiiu Laane tutvustas huvitavaid keemiakatseid 1.klasside õpilastele. Uuriti värvuse muutumist, gaaside eraldumist ja valguseffekte.

7.klasside õuesõppe päeval oli teemaks „Pinnavormid Vällamäel ja Suur Munamägi“. Õpiti tundama suhtelist - ja absoluutsetkõrgust, orienteeruma kompassi ja kaardi abil, tutvuti sealse loodusega.

4. klasside õpilased käisid Leivapäeval Mõniste muuseumis ja kartulipäeval Ülenurme  Põllumajandusmuuseumis ning külastasid Tartu Botaanikaaed. Mõnistes õpiti tundma teravilju, püüti jahvatada käsikivi abil jahu, tehti tainast ja küpsetati puutoki umber skaudileiba. Kartulipäeval õpiti tundma kartuli omadusi ja lisaks loodusainetele õpiti matemaatikat, kus tuli arvutada kartulis sisalduvaid toitaineid. Tegeldi töö- ja kunstiõpetusega, kus tehti kartulitrükki.   

2. klassi õpilased külastasid Elistvere loomaparki. Loomapargis vaadeldi enamasti eesti metsades elavaid loomi.

5. klasside õppeekskursioon toimus Jõgevamaale. Kenet Valtin kirjutas sellest reisist järgmist: „Kõigepealt käisime Sangla turbarabas. Rabas oli kaks traktorit, mis võtsid turvast ja panid selle turba hunnikusse. Sealt viis rong turba edasi tööstusesse.

Hiljem käisime meie ka turbatööstuses, kus töödeldi turvast. Tööstuses ma nägin, kuidas turvas oli pakitud. Ma nägin veel masinaid, mis kobestavad turvast, et see paremini kuivaks. Seal oli üks selline maja, mis oli nii must, et töötajad olid igalt poolt mustad ja mina sain ka mustaks.

Peale Sanglat sõitsime Mustveesse. Seal käisime piirivalve kordonis. Piirivalve kordonisse tahtsime me väga minna, sest eelmisel aastal käis meil koolis külas vilistlane Margus Anier. Ta töötab Mustvees piirivalve kordonis ja ta tuli meile rääkima oma tööst. Ta rääkis nii huvitavat juttu, et meil oli soov seda kõike oma silmaga näha.
Piirivalve kordonis näidati meile, milliseid piire nad peavad valvama. Ma sain seal erinevaid mütse pähe proovida ja relvi käes hoida. Kahjuks ei olnud koertel tööpäev ja me ei saanud neid näha tööd tegemas, see oleks ka väga huvitav olnud.

Edasi sõitsime Porkunisse. Porkunis käisime paekivi muuseumis. See muuseum oli 21m pikk ja sellel oli kuus korrust. Kõikidel korrustel oli välja pandud erinevad paekivid.

Veel oli seal näha paekivist tehtud erinevaid asju, näiteks diivan, mis mulle meeldis.

Huvitav oli seegi, et ma sain paekivi maitsta ja sain teada, et paber, mis lõkkes ei põle on seotud paekiviga ja tõesti kividega ahju kütta oleks imelik.

Ekskursiooni viimane koht oli Kassinurme Linnamägi. Kassinurmel käisime linnuses, mis oli ehitatud puust. Seal olid Kalevipoja silmapesukausid ja voodi. Meile jutustati Kalevipojast.

Meil oli põnev ja huvitav ekskursioon.“

Kelli Aia kirjutas 5. ja 6. klasside reisist Tartusse ja Tõraverre: „Esimesena läksime Tartu Ülikooli botaanikaaeda. Tartu Ülikooli botaanikaaed on oma mõõtmetelt Baltimaade kõige väiksem. Botaanikaaias elavad tüüpilised linnatingimustega kohanenud loomad ja linnud, sest neid on kergem ülal pidada. Nad vajavad küll suurt hoolt nagu teisedki loomad, aga nad kohanevad kergemini. Botaanikaaias on nähtud siili, rohukonna, hiiri, jänest, oravat, ööbikuid, põõsalinde, leevikesi, tihaseid, puukoristajaid ja lehelinde. See tundub tavalise linnakooslusena, kuid nii see ei ole. Mina nägin botaanikaaias paljusid taime ja loomaliike. See meeldis mulle väga. Kui jalutasime vihmametsas mõtlesin, et ma võikski siia jäädagi.

Teisena läksime zooloogia- ja geoloogiamuuseumis. Zooloogiamuuseumis olid loomade topised. Zoloogiamuuseum valmis 1822. aastal. Mulle meeldisid kõik topised. Kui ma zooloogiamuuseumise sisse astusin mõtlesin, tegelikult ei mõelnud ma midagi, lihtsalt imestasin. Zooloogiamuuseumis nägin meritähti, kangurlindu ja gorillat. Meritähel on 5-9 tippu ja elukoht on merepõhi. Kangurlind on kollase kõhualusega väike lind Zooloogiamuuseumis oli kõige suurem loom kaelkirja, seda otsustasin silma järgi. Üks huvitavamaid asju oli minu jaoks rotikuningas. Rotikuninga leidis üks mees. Selles moodustises oli 16 rotti sabapidi kinni põimunud.

Huvitavad olid erinevad libilikad: hämariku- ja päevaliblikad. Sain teada, et kõige väiksema muna omanik on pöialpoiss ja kõige suurema omanik on jaanalind. Õppehoonesse oli välja pandud näitus „Elu arengust maal“ ja „Erinevad elukooslused“. Edasi läksime samas majas asuvasse geoloogiamuuseumisse. Muuseumis olid kõiksugu kivid ja kivistised. Minu lemmikuks sai lilla ametüst. Veel meedis mulle mäekristall. Lihviksin ainult seda väiksemaks ning siis kannaksin kaelas. Kuna väljapanek oli väga huvitav ja põhjalik, arvan, et lähen kindlasti sinna kunagi tagasi.

Viimasena külastasime Tõravere Observatooriumit. Mulle meeldis sealne võimas teleskoop, eriti huvitav oli see, kui saime sellest hiiglaslikut teleskoobist sisse vaadata. Nii kahju, et taevas pilvine oli ja tähti polnudki näha. Sain teada, et taevas ei olegi ''sinu tähtkuju''. Ostsin endale suure taevatähtede kaardi, mida on huvitav uurida. Mulle meeldis see reis väga. Õhtul koju jõudes jutustasin sellest kõigest õhinal emale ja vanaemale. Loodan, et neile meedlis minu jutustus sama moodi kui mulle see õppekäik.“

Projekti teises pooles on ees ootamas järgmised üritused. Aasta alguses toimub loodusteaduslik koolitus, kus tutvustatakse putukate ja roomajate eluviise ja käitumist. Veebruaris toimub talvine loodusmatk Karulas, põhirõhk on jälgede tundmaõppimisel.  Aprillis toimub AG õpilaste loodushariduspäev Võrtsjärve Limnoloogiajaamas. I astme õpilased osalevad kevadel Lambavillapäeval Mõniste muuseumis. 5.klasside õpilaste loodus-ja keskkonnahariduspäev toimub Räpina koduloomuuseumis  ja Meenikunno rabas ning Madala linnutalus. 8.klasside õpilaste tutvuvad ühiseluliste putukatega Karula Rahvuspargis. 5.klasside õpilasi ootab ees praktiline töö vee-elustiku tundmaõppimine. Planeeritud on õpilastööde näitus, kuhu õpilased valmistavad plakatid projektis läbiviidud ürituste reklaamimiseks. Kokkuvõtva üritusena toimub AG õpilastele, lastevanematele ning ELKSAO liikmetele loodushariduslik koolitus, kuhu on planeeritud kutsuda lektorina Mati Kivistik. Loodushuvilistele on planeeritud matk Mõniste muuseumisse ja Eesti lõunatippu. Lõpuüritusena on planeeritud traditsiooniline AG parimate loodusetundjate kanuumatk Musta- ja Koiva jõel.

1. detsembril olime kutsutud Tallinnasse Keskkonnaministeeriumisse „Keskkonnateoke 2010“ autasude kättejagamisele. Projekt „Antsla Gümnaasiumi looduspäevad“ olid valitud 10 parima keskkonnateokese hulka.

Soovime kõikidele kauneid jõule ja tegusat talvemõnude nautimist!

Õpetajad Tiiu Laane ja Ülle Anier